Hei,
Olen üritanud Kernus tallis käia niipalju kui võimalik. Vahepeal jäin ööseks ka, mõtlesin algselt teha sellise ekstreemsema ööratsutamise.. kuid ülla-ülla taevast kallas vett õhtust hommikuni. Kui vanasti poleks see seganud, siis seekord olin suutnud tiba haigeks jääda ning ei hakanud riskima.
Ühel päeval, kes teab millal, otsustasin lihtsalt hobuseplikakestega tegeleda. Et nendes 'töö tahet' arendada ning et nad võtaksid tegelemist kui positiivset kogemust.
Alustuseks püüdsin koplist Starry kinni. Plika ikka sõbraliku näoga tõntsas mulle vastu, ju mõtles et jess, lõpuks sügamismasin saabus :)
Olin ehitanud platsile sellise vahva kolli-raja: suur hobuseid sööv riidest tekk maha laiali laotatud, kohutav kilekott, plekk ämber, roosa plastiktool ja erksinine kile ühe takistuse ümber mähitud. Päris jube, ma tean tean..
Hakkasime vaikselt rada uurima. Eesmärk oli siis see, et hobune tahab ise tulla kaasa uusi objekte uurima ning lõpuks ei pööra enam uutele asjadele eriti tähelepanu (maastikul vajalik).
Mille eest ta väga kiita saab c:
Takistuse, mille ümber oli see sinine kile, ületasime täiesti vaevata - plika ei 'hüpanud' seda vaid koolisõidu hobusele kombekohaselt sirutas end teisele poole. Esimesel korral mõtles et jääb seisma enne sinist kolli, kuid astus siiski üle. Teine kord ei kahelnud enam.
Kilekotist astusime samuti üle, ei passinud, panin selle talle selja peale ja silmade juurde mõned korrad. Imelikult vaatas, kuid ära ei läinud (ta vabal tahtel kõndis järgi, ma ei vedanud teda kaasa). Tubli, sai kiita (;
Roosa tool..oli suhteliselt põhjuseta platsil. Me kõndisime selle ümber ja ma panin selle talle selga korraks. Niisama. mittemidagi kohutavat. Sai kiita jälle. Vahepeal hüppasin talle selga ka (ilmselgelt ilma toolita), kiitsin ja tulin maha. Hiljem läksin veel selga ja sõitsin veidi slaalomit kilekoti, plekkämbri ja roosa tooli vahel :D omalooming. Selleks panin küll nööri päitsete külge - nii noore hobusega veel ei soovi puhast horsemanshipi teha :)
Kõige raskemaks katsumuseks kujunes tekk.
Täiesti ohtu ja tavaline tekk:
Kuidas Starry seda näeb:
Jäi teki ääres seisma, nuusutas ja vaatas mulle väga solvunud näoga otsa. Mis, see ei ole võimalik sellest üle tulla! Miks sa minult sellist asja palud. Aa.. sul on leiba.. noh ma ei tea, ei, sa ei saa mind selleks sundida.. Aga sul on veel seda, jah, oi sul on kohe päris palju leiba! Hmm, noh ma..ei...okei, ma proovin -esimene samm teki peale- noh okei..veel ei ole surnud.. -teine samm- oiii kui tubli ma olen! - noh kus mu leib on?? -.-
Järgmise korraga saime juba kiiremini ja ei vaadanud. Varsti võisime ka seljas olles sealt üle kõndida (:
Tänasin plikat ja lasin ta tagasi koplisse. Ta ei tahtnud üldse ära minna, sättis ainult oma külje paremini minu poole, et seda sügada saaksin. Nunnu sügeleja :))
Järgmine oli Adeele. Tsikk, nagu tavaliselt, väga vaimustuses kinnivõtmisest ei olnud. Kuid sain ta ilusti platsile toimetatud.
Adeele on erinev Starryst selle poolest, et ta ei usalda inimesi (vähemalt mitte mind!) nii palju. Ta ei ole selline, kes uudishimust sinu sabas sörgib ja leiba lunib. Ta on iseseisev, omaenda mõtteid mõtlev mära. Vajadust inimesele meelejärgi olla - seda tal pole.
Niisiis, ma tahtsin tema suhtumist veidi muuta. Iga kord kui ta tegi midagi, mis mulle meeldis, sai ta hulganisti kuivatatud leiba/saia. Kohe meelega andsin talle võimendatult preemiat, et ta saaks positiivse kinnituse.
Sinise kilega takistusest tulime suure hüppega üle. Kuigi hea oli see, et ta ei kahelnud üldse vaid kohe tuli järgi. Tubli (:
Ta veidi umbusaldas roosat tooli ja kilekotti. Kuid sain mõlemaga tal jalgu ja selga puudtuada, seega tema jaoks päris hea (plika on veidi arglik).
Nüüd siis, kõige suurem katsumus. Tekk.
Kui ma ütlesin, et Starry kujutas ette midagi jubedat, siis Adeele võimendas seda veelgi..
Meil läks ca 20min et sealt tekist üle saada. Ta lihtsalt ei tahtnud tulla - nuusutas küll ja vaatas mulle otsa, aga kapju peale ei pannud. Ma ei valmistanud talle paanikat ja jätsin valikuvabaduse - nöör polnud pingul, kui ta oleks tahtnud, oleks ta võinud minema minna. Kuid ta tuli, enda puhtal otsusel! Lõpuks! Tulime veel mõned korrad, jäime seal peal ka seisma vahest - läks ikka aega kuid iga korraga asetas jalad tekile kiiremini kui enne.
Adeelele selga ei läinud, ei tahtnud riskida. Hetkel läks niigi hästi.
Selle tegelemise lõpuks Adeele: tuli mulle järgi ilma nöörita sammus ja traavis ; kui ma teda kutsusin siis tuli ; ületas kõik kollid ; nautis sügamist ja sai vist lõpuks aru, et täitsa tore on ka väljaspool koplit!
Pikk postitus tuli, kuid kes viitsib lugeda siis super. Kui kellelgi on ideid veel kuidas usaldust arendada hobuses siis andke teada (: Mitte et see nii vajalik oleks - mõlemad märad kuuletuvad ilusti ja on väga tublid. Lihtsalt, et ma edaspidi siis ka tean erinevaid viise jms :)
Päike
Olen üritanud Kernus tallis käia niipalju kui võimalik. Vahepeal jäin ööseks ka, mõtlesin algselt teha sellise ekstreemsema ööratsutamise.. kuid ülla-ülla taevast kallas vett õhtust hommikuni. Kui vanasti poleks see seganud, siis seekord olin suutnud tiba haigeks jääda ning ei hakanud riskima.
Ühel päeval, kes teab millal, otsustasin lihtsalt hobuseplikakestega tegeleda. Et nendes 'töö tahet' arendada ning et nad võtaksid tegelemist kui positiivset kogemust.
Alustuseks püüdsin koplist Starry kinni. Plika ikka sõbraliku näoga tõntsas mulle vastu, ju mõtles et jess, lõpuks sügamismasin saabus :)
Olin ehitanud platsile sellise vahva kolli-raja: suur hobuseid sööv riidest tekk maha laiali laotatud, kohutav kilekott, plekk ämber, roosa plastiktool ja erksinine kile ühe takistuse ümber mähitud. Päris jube, ma tean tean..
Hakkasime vaikselt rada uurima. Eesmärk oli siis see, et hobune tahab ise tulla kaasa uusi objekte uurima ning lõpuks ei pööra enam uutele asjadele eriti tähelepanu (maastikul vajalik).
Mille eest ta väga kiita saab c:
Takistuse, mille ümber oli see sinine kile, ületasime täiesti vaevata - plika ei 'hüpanud' seda vaid koolisõidu hobusele kombekohaselt sirutas end teisele poole. Esimesel korral mõtles et jääb seisma enne sinist kolli, kuid astus siiski üle. Teine kord ei kahelnud enam.
Kilekotist astusime samuti üle, ei passinud, panin selle talle selja peale ja silmade juurde mõned korrad. Imelikult vaatas, kuid ära ei läinud (ta vabal tahtel kõndis järgi, ma ei vedanud teda kaasa). Tubli, sai kiita (;
Roosa tool..oli suhteliselt põhjuseta platsil. Me kõndisime selle ümber ja ma panin selle talle selga korraks. Niisama. mittemidagi kohutavat. Sai kiita jälle. Vahepeal hüppasin talle selga ka (ilmselgelt ilma toolita), kiitsin ja tulin maha. Hiljem läksin veel selga ja sõitsin veidi slaalomit kilekoti, plekkämbri ja roosa tooli vahel :D omalooming. Selleks panin küll nööri päitsete külge - nii noore hobusega veel ei soovi puhast horsemanshipi teha :)
Kõige raskemaks katsumuseks kujunes tekk.
Täiesti ohtu ja tavaline tekk:
Kuidas Starry seda näeb:
Jäi teki ääres seisma, nuusutas ja vaatas mulle väga solvunud näoga otsa. Mis, see ei ole võimalik sellest üle tulla! Miks sa minult sellist asja palud. Aa.. sul on leiba.. noh ma ei tea, ei, sa ei saa mind selleks sundida.. Aga sul on veel seda, jah, oi sul on kohe päris palju leiba! Hmm, noh ma..ei...okei, ma proovin -esimene samm teki peale- noh okei..veel ei ole surnud.. -teine samm- oiii kui tubli ma olen! - noh kus mu leib on?? -.-
Järgmise korraga saime juba kiiremini ja ei vaadanud. Varsti võisime ka seljas olles sealt üle kõndida (:
Tänasin plikat ja lasin ta tagasi koplisse. Ta ei tahtnud üldse ära minna, sättis ainult oma külje paremini minu poole, et seda sügada saaksin. Nunnu sügeleja :))
Järgmine oli Adeele. Tsikk, nagu tavaliselt, väga vaimustuses kinnivõtmisest ei olnud. Kuid sain ta ilusti platsile toimetatud.Adeele on erinev Starryst selle poolest, et ta ei usalda inimesi (vähemalt mitte mind!) nii palju. Ta ei ole selline, kes uudishimust sinu sabas sörgib ja leiba lunib. Ta on iseseisev, omaenda mõtteid mõtlev mära. Vajadust inimesele meelejärgi olla - seda tal pole.
Niisiis, ma tahtsin tema suhtumist veidi muuta. Iga kord kui ta tegi midagi, mis mulle meeldis, sai ta hulganisti kuivatatud leiba/saia. Kohe meelega andsin talle võimendatult preemiat, et ta saaks positiivse kinnituse.
Sinise kilega takistusest tulime suure hüppega üle. Kuigi hea oli see, et ta ei kahelnud üldse vaid kohe tuli järgi. Tubli (:
Ta veidi umbusaldas roosat tooli ja kilekotti. Kuid sain mõlemaga tal jalgu ja selga puudtuada, seega tema jaoks päris hea (plika on veidi arglik).
Nüüd siis, kõige suurem katsumus. Tekk.
Kui ma ütlesin, et Starry kujutas ette midagi jubedat, siis Adeele võimendas seda veelgi..
Meil läks ca 20min et sealt tekist üle saada. Ta lihtsalt ei tahtnud tulla - nuusutas küll ja vaatas mulle otsa, aga kapju peale ei pannud. Ma ei valmistanud talle paanikat ja jätsin valikuvabaduse - nöör polnud pingul, kui ta oleks tahtnud, oleks ta võinud minema minna. Kuid ta tuli, enda puhtal otsusel! Lõpuks! Tulime veel mõned korrad, jäime seal peal ka seisma vahest - läks ikka aega kuid iga korraga asetas jalad tekile kiiremini kui enne.
Adeelele selga ei läinud, ei tahtnud riskida. Hetkel läks niigi hästi.
Selle tegelemise lõpuks Adeele: tuli mulle järgi ilma nöörita sammus ja traavis ; kui ma teda kutsusin siis tuli ; ületas kõik kollid ; nautis sügamist ja sai vist lõpuks aru, et täitsa tore on ka väljaspool koplit!
Pikk postitus tuli, kuid kes viitsib lugeda siis super. Kui kellelgi on ideid veel kuidas usaldust arendada hobuses siis andke teada (: Mitte et see nii vajalik oleks - mõlemad märad kuuletuvad ilusti ja on väga tublid. Lihtsalt, et ma edaspidi siis ka tean erinevaid viise jms :)
Päike
No comments:
Post a Comment